Sõjas tulid sõdurid stressiga toime erinevate vahenditega, kuid hasartmängud ja sõltuvus ei jäänud rindel kunagi kaugele maha.

Sõjaaeg ja vaba aeg.

Puhkuse võtmine on tuntud kui ülim luksus, eriti kui satute aktiivsesse sõjatsooni. Sõjaväes olemine on alati füüsiliselt ja psühholoogiliselt äärmiselt nõudlik, nõudes, et esiplaanile tuleksid ainult parimad mehed. Teie elu võib teenistuses olles lõppeda vaid mõne sekundiga, kuid peate selle ahistava kogemuse tasakaalustama talumatu igavusega, kui olete just kuhugi lähetatud.

Ja sellistel hetkedel ei ihka sõdur rohkem kui midagi, millega aega veeta, näiteks kaardi- või kasiino mängud. Kuigi hasartmängud jäid eelmisel sajandil konfliktide ajaloo jooksul mõnevõrra halliks alaks, on see praegu ja jääb armees oluliseks osaks elust – meeldis see teile või mitte, tõenäoliselt nautisid teie seltsimehed panuseid mõnele vabale rahale, mida nad said igakuiselt, kuid kahjuks oli neil võimalus seda kulutada vaid kodus, linnas või sõjaväeklubis olles. Kahjuks on hasartmängud alati suutnud rikkuda rohkem sõdurielu kui tegelik sõda.

Sõjavägi ja hasartmängud.

Viimase sajandi kõige suuremate konfliktide – esimese ja teise maailmasõja – ajal on hasartmängud olnud sõdurite elu lahutamatuks osaks. Esimese maailmasõja ajal kasvas hasartmängude populaarsus tänu sellele, et paljud sõdurid võtsid oma hasartmänguharjumused rindejoonele kaasa ja seejärel kohalikke mänge ja traditsioone õppides "parandusid". Üks kuulus näide sellest on Blackjack – kuigi praegu peetakse seda laialdaselt Ameerika mänguks, pärineb see tegelikult Prantsusmaalt, kuid sai välismaal üsna populaarseks Ameerika sõjaväelaste seas ja levis kiiresti kasiinodesse üle kogu riigi, kui sõdurid koju tagasi tulid. Sama kehtib ka Crapsi mängu kohta, mille USA sõdurid Euroopa pinnal tutvustasid ja mis oli Ameerika Ühendriikides keeluajastul populaarne.

Teine maailmasõda läks aga veelgi kaugemale ja aitas populariseerida midagi, mida me kõik tänapäeval teame ja mõnikord naudime – mänguautomaate ja muid kuulsaid automatiseeritud kasiino mänge. Välismaa sõdurid kogunesid lähetuse ajal tavaliselt sõjaväe korraldatud klubides, kus olid koondatud ühte kohta palju erinevaid mänguautomaate. See muutis hasartmängud väga kättesaadavaks ja on lihtne mõista, miks sai sellest paljude jaoks nii populaarne ajaviide. Isegi tänaseni opereerib üks maailma suurimaid armee (USA armee) väljaspool riiki ligi kümmet tuhat hasartmänguautomaati, mis aitab neil igal aastal sisse tuua kopsaka rahasumma, et maksta selliste klubide ülalpidamise eest. Sellest ajast alates on mänguautomaatide populaarsus pidevalt kasvanud.

Veel üks romantiline lugu, mille juured on seotud hasartmängudega armees, on kuulus kaart, mis torgati kurikuulsa Vietnami sõja ajal USA merejalaväelase kiivri rihma. Seal sai sellest kas surma sümbol või püha õnnistus, olenevalt sellest, kelle poolel sa võitlesid – poti äss (Ace of Spades) oli sageli jäetud surnud Viet Congi vägede surnukehadele, kui nad ameeriklastega võideldes.

Peale hasartmängude tegid sõdurid sageli isegi nalja pärast panuseid, näiteks kes lööb esimese lasu või kestab kauem kuni vigastuseni. Kui kellelgi polnud hasartmängude tuju, muutus tantsijate või kontsertide külastamine igati ihaldatud vaba aja veetmiseks.

Lõppus, kuigi hasartmängud polnud sõdade ajal sõdurite jaoks ainulaadne vaba aja veetmine, on see olnud oluline ja oluline osa. Sõda on põrgu. See on jõhker, hirmutav ja andestamatu. Sõdurid ei teadnud kunagi, kas nad elavad oma viimast päeva või ärkavad järgmisel hommikul oma väljavalitu embuses. Panused on alati kõrged ja hasartmängudega on lihtne seost tõmmata – olgu siis mänguautomaadid, kaardimängud või täringud.