Loo on kirja pannud 1944. aastal Wehrmachti noorim Rüütliristi Tammelehise kavaler, tankikomandör, hiljem ühe "Tiger"-tankide kompanii ülem, sõja jooksul üle 150 vaenlase tanki hävitanud leitnant Otto Carius.

Raamatu raskuspunktiks on lahingud Neveli, Narva
ja Daugavpilsi piirkonnas, enamasti aladel, mis olid
tankivõitluseks täiesti sobimatud ja kus Teise maailmasõja lõppfaasis kujunesid välja täiesti uued tegutsemispõhimõtted.

"Tiigrid" olid nn üksikvõitlejad jalaväe toetusel. Tankid olid enamjaolt eesliinil ning tegutsesid tihedas koostöös jalaväe ja pioneeridega.

Tähelepanuväärne on autori püsiv tankistihing: uljus, ustav relvavendlus ning ettenägelik ja kaval taktika aitasid Cariusel uskumatuid tulemusi saavutada.

Carius annab üksikasjaliku pildi rindel lahingute ajal
valitsenud meeleoludest, sõdurite ja ohvitseride
omavahelistest suhetest ning sellestki, kuidas ikka
ja jälle tekkis temal kui eesliinivõitlejal lahkarvamusi kõrgemate ülematega. Pahatihti põhjustasid rindel hävingut just kõrgemate väejuhtide, sealhulgas füüreri valed otsused.

Raamatus saame lähemalt tuttavaks ka Cariuse
ajutise ülema, krahv Hyazinth Strachwitziga. Viimane juhtis Punaarmee sillapea likvideerimise katseid Sinimägede piirkonnas.

Cariusel oli sõjas erakordselt õnne ellu jääda, kuigi ta võitles aastaid eesliinil ning ka sõjavangist õnnestus tal kiiresti vabaneda.

Autor on oma ülesandele ja sõdurikohusele pühendunud mees, kes jutustab tagasihoidlikult ja pühendunult, samaaegselt kohati lausa humoorikalt dramaatilistest lahingutest järjest ülekaalukama vastasega.

Raamat: Tiigrid poris. Tankikomandöri mälestused