Tupolevi pommituslennuk TB-3

Sissejuhatuseks

Nõukogude Liidus oli kahekümnendate aastate lõpuks - kolmekümnendate alguseks loodud küllaltki võimas ning kaasaegne lennukitööstus. Partei ja valitsus polnud lääneriikidest tehnoloogiate ning seadmete kokkuostmisel koonerdanud ja sunnitöö ning komsomoli löökehitustega oli rajatud nii metallurgia-, masinaehitus- kui ka otseselt lennukitootmisettevõtteid. Kolmekümnendail aastail hakkasid tehtud «investeeringud» end tasuma ning N Liit üllatas maailma mitmete oma aja kohta vägagi eesrindlike lennukitega. Üheks N Liidu lennukitööstuse lipulaevaks oli tol ajal Moskva lähistel Filis asunud riiklik lennukitehas nr. 22.

1922. a. sõlmis saksa lennukikonstruktor ja -tööstur Hugo Junkers kontsessioonilepingu Filis asuva endise Vene-Balti tehase kasutamiseks täismetall-konstruktsioonis lennukite ning lennukimootorite tootmiseks. Veel sama aasta 4. detsembril sõlmiti ka esimene leping 100 lennuki tootmiseks Punaarmeele. Pärast Esimest Maailmasõda oli Versaille'i rahulepinguga saksa lennukitööstusele tehtud mitmeid piiranguid ning lennukifirmad otsisid nendest möödahiilimise teid. Neist levinuim oli välismaal tehaste ning filiaalide loomine, kus siis toodeti neid lennukeid, mida Saksamaal toota ei tohtinud. Aktiivselt toetas sedasorti tegevust ka Weimari vabariigi valitsus, kes oli huvitatud sõjalennukite konstrueerimise ja tootmise jätkumisest. Samuti oli välismaistest ettevõtjatest huvitatud N Liidu valitsus, kes soovis lisaks moodsale lennukitehasele ja kaasaegsetele lennukeile hankida Junkersi tehasest uusi tehnoloogilisi lahendusi ning ka teadmisi oma lennukiehitajate ja -konstruktorite väljaõpetamiseks.

Hoolimata soodsast taustast ei suutnud Hugo Junkers oma Moskva tehast korralikult käivitada. Lepingus oli võetud kohustusi, mis olid ebareaalsed (Junkers polnud seni mootoriehitusega tegelenud ning alles alustas kodumaal mootorite konstrueerimist ja tootmisse juurutamist). Kaikaid loopis kodarasse ka Entente'i kontrollkomisjon, mis aimas õigesti, et tootmise välismaale viimisega üritatakse Versaille'i rahulepingu tingimustest kõrvale hiilida (suurem osa saksa alumiiniumitootmisest asus Ruhris Prantsusmaa okupatsioonitsoonis ning selle väljavedu oli prantslaste kontrolli all). Lisaks ei olnud kõik korras firma finantsdistsipliiniga ning tekkinud pankrotiolukorras oli Junkers sunnitud loovutama firma aktsiate kontrollpaki (sai selle hiljem riigi abiga küll tagasi, kuid ainult selleks, et 1934 sellest uuesti ilma jääda). Uues olukorras otsustas N Liidu valitsus, et lepingutingimuste rikkumisi ettekäändeks tuues on kasulikum kontsessioonileping katkestada ning tehas üle võtta. Nii saadigi 1926. a. peaaegu et kingituseks täiesti kaasaegne lennukitehase koos vajaliku tehnoloogia ja teadmistega. Lisaks õnnestus sõlmida lepingud ka mitmete saksa spetsialistidega, kes aitasid uutel omanikel tehast uuesti käivitada.

Tehas nr. 22 sai Tupolevi Kesk Aero- ja Hüdrodünaamika Instituudi Lennunduse, Vesilennunduse ja Katseehituse Büroo (AGOS CAGI) baastehaseks. Ei ole põhjust imestada Tupolevi esimeste lennukite suure sarnasuse pärast Junkersi täismetall-lennukitega. Tehnoloogiline baas oli sama ning ka osa konstruktoreist sarnase koolitusega. Kuid Tupolevi büroos ei tegeletud lihtlabase kopeerimisega - saadud teadmisi arendati edasi ning kohendati oma vajadustega. Junkers esitas 1930. a. küll ka kahjunõude oma patentide illegaalse kasutamise kohta, kuid oli sunnitud neist nõudmistest loobuma. Siiski polnud juhuslik, et Tupolevi loodud hiidlennukeile võis sel ajal leida analooge vaid Saksamaalt - Junkersi konstrueeritutena.

järg (Konstrueerimine ja tootmine)

Statistika 23.11.2024 11:37:15
Online: 1
UusWeb.ee 2004 - 2024
Pistik | Vormel-1.ee | Ralliportaal.ee | Tihend
Silver | Sünnipäeva luuletused | Sporditurg.ee | WordPressi kodulehe tegemine | EYTK
WebArt – Wordpressi info ja õpetused | Postiindeksid